Joovastavad hetked Kontaktimprovisatsioonist

Posted by Martin Keogh
Martin Keogh

Meie käeseljad puutuvad kokku. Nende nomaadirada on meie vahel ja me järgneme neile ruumis. Sa oled võõras rahvamassis. Ma ei saa iial teada sinu nime. Meie tõeline, spontaanne kontakt nõuab, et saamaks kasu sellest kokkupuutest alistaksime enesele oma vajadused. See on protsess, mille käigus loobume igatsetud tulemusest või tagajärjest. Kontakt on meie kohtumise risttee, koht, kus vahetada informatsiooni ja asju. Kontakt on turuplats, kosutav veejuga, koht, kus laseme end mõjutada ning kus esitatakse väljakutse meie jõule ja taluvuspiiridele, kus meid julgustatakse ning samas pannakse ka proovile. Tõeline, spontaanne kontakt seisneb muutumises ja liikumises, valmisolekus kaubelda meie tajude ning tegudega ja seda ilma kaotushirmu ning tühjade lubadusteta.

Me sööstame välja omaenda pealaest, jättes maha oma jalad, me kukume koos, rulludes langedes teineteise kehasse, omamata vähimatki aimu sellest, kes on peal siis, kui oleme kukkunud põrandale. Tantsin kujutelmas, et olen jõgi ning et sina oled mu jõe kaldad. Ma ei tea, mida allavoolu liikumine tähendab. Lasen sel vaid juhtuda. Kallaste kitsenedes liigun kiiremini, kallaste laienemisel aga voolan aeglaselt lisajõkke. Kui kohtan kivirahnu, võin voolata temast kas mööda või minna tema alt läbi ja rahnu lihtsalt üles tõsta, aga ma võin ka temast üle minna, lastes pillutada end kõrgusse. Asjad haaravad mind lõpmatult endasse. Samas tean, et olen kallasteks ka sinu jõele, ja samuti ei tea sina, mis ootab järgmise käänaku taga.

Olen neljakäpukil. Sa seisad mu kõrval ja kasutad mu selga nagu trampliini, et võiksid minu sisse kukkuda ja sealt siis tagasi püsti põrkuda ning seda vaid selleks, et taas minusse kukkuda. Vana sõber, mäletan neid radu isegi peale kõiki neid aastaid. See on mulle tuttav, ma tean seda tantsu, kuna meil on seljataga aastakümneid ühiselt loodud ajalugu. Oleme igaveseks jätnud endast jälje teineteise rakkudesse ja sünapsidesse – jätnud jälje oma eelistustest, märgi oma pühadest piiridest. Ja siin me oleme aastaid hiljem, tantsides Kesk-Mehhiko kerges õhus, leides end hõljumas ja lendlemas, hõisklemas oma kunagise rõõmu mälestustest.

Sinuga tantsimine on nagu tantsimine iseendaga. Sa oled suur. Rullun piki su selga õlgadeni ja jätkan rullumist pea suunas, keerutan end õlalt õlale nagu helikopteri pöörlev propeller. Mulle meeldib higistada sinuga koos ja tunnetada oma lõpuni täitunud kopse. Ja saada tõugatud ja tõugata ise. Ja naerda.
Mulle meeldib tunda, kuidas mu nahk hakkab õitsema sinu naha puutest. Nagu tolmukas ja emakas – seesama tolmlemine, mis paneb meid õilmitsema ilus. Ja kui ma tantsin, tunnen end tõeliselt kaunina – tugevana, painduvana, loomingulisena, julgena, tundlisena, inimlikuna. Ja mul on tunne, et sirutun millegi tervikliku poole.

Me jookseme läbi ruumi ja, hoides kätt teineteise õlal, tõused sa iga minu viienda sammu ajal õhku. Ja kui sa alla laskud, avastan end toetamas käega su õlale, astumas ristijalu ning lendlemas ringiratast. Minu kõrval seistes oled sa imepisike, ent samas tantsides muutud nii suureks. Tantsin sinuga koos, sest mulle meeldib see põnevus. Kukkuda tasakaalupunktist kõrvale, teades, et pean vajadusel suutma end päästa. Elada ja mängida koos füüsikajõududega nii nagu kõneleksime meie, kaks inimest, lihtsalt koosveedetud ajast. Põnev on elada selles inimsuhtluse ebastabiilsuses.

Ma hüppan horisontaalselt läbi õhu, et maanduda su rinnal. Selle asemel, et seista ja mind kinni püüda, hüppad sa ja ühined minuga, keerutad mind lenneldes õhus, kuni meie sisemus pöördub pahupidi ja me langeme pea hääletuina meid igavesti ootavale maapinnale. Tantsin sinuga puutes, et tunda end kui loom, raputada peast kõik mõtted ja mitte plaanida tulevikku. Elada selles, mida toob praegune hetk, olla jahil, tulvil adrenaliini siin, Savannah’s, ja näha, et silmapiirile on just ilmunud lõvi.

Seisame pea vastu pead, tundes meie keha läbivat aeglast õõtsumist, mis algab pahkluudest. Ma tantsin selle kujutelmaga – nagu poeet, kes tahab kirjutada Shakespeare’i sügavuse ja põhjalikkusega -, ma tantsin kujutelmaga, et suudan täita sama ruumi, mille täidad sina. Et mitte üksnes aeg ei ole see, mida me jagame, vaid et ma ka tegelikult olen seal, kus viibib hetkel sinu keha. Kuidas ma seda teeksin? Kas jõuga? Kas muutuksin poorseks ja seguneksin sinu rakkudega? Kas leiaksin väikseima võimaliku ava, et sealtkaudu vedelikuna sisse voolata? Ma ei tea veel praegu, kuid ma otsin aasta aasta järel, aastakümme aastakümne järel seda suhet tantsus. Vahel tundub selles olevat seksuaalsust. Sagedamini aga vaimsust, nagu ülim ühinemine ja lahustumine jumalikus.

Seisan, jalad põlvedest kõverdatud. Sina istud oma põlvedel, pea ja õlg toetumas minu põlvele. Sinu jalalabad ja õlad on need, mis hoiavad su kaarduvat keha. Mõistan, et kui hüppan siit üles, haaran su endaga kaasa ning sa seisad koos minuga omaenda õlal. Ma tean su võimet kanda enda eest hoolt alati ja kõikjal. Ma hüppan. Meie suureks üllatuseks jooksed sa aga läbi ruumi, mina sinu õlal. Meie tants muutub peegliks, läbi mille paistab elu vistseraalselt, kõrgemal mõtetest ehitada imepeeriumit, lähemal südame, sisikonna ja lümfi ühisele pulsile, meie veri liigub samas rütmis aastaaegadega, tõusu ja mõõnaga ning meid ümbritseva maailma viljakusega.

Koos läbi ruumi joostes teeme me pöördeid, põrkudes lenneldes vastu teineteise puusi. Rebime end lahti arhetüüpidest, lakkame olemast vooruslikkuse musterkujud, kes elavad ideaalide järgi. Enam ei ole tegemist jumalate omavahelise võitlusega. Kuid erinevalt mütoloogilisest maailmast on tants suuremeelne. Meid autasustatakse tunnete, kujundite, puudutuste ja kohtumiste üleküllusega.

Langeme ikka ja ikka üksteisesse, üllatudes iga kord sellest, kuhu juhtume sattuma. Vahel unustame end rulluma, vahel langeme, leides end embamast kitsaimat kaljuäärt, mis hoiaks meid järgmise kukkumise eest. Puhtast rõõmust tantsin ma koos teiste kehadega, tundes nende heldust, kui nad valavad minusse oma raskuse, nagu ka mina valan neisse oma. Minu tantsupartnerite lõhn, nende silmade nägemine, kui teadvustame endile seda, mida parajasti teeme. Tunne, et tegemist ei ole üksnes tühipalja kohusetäitmisega, lihtsalt seltskonnatantsuga, vaid viisiga end taaslaadida, taasleida, millega kaasneb aina suurenev kogus puhast rõõmu.

Tantsides rebid sa mu särgi tükkhaaval seljast. Sa oled armastaja tantsupõrandal. Me elame oma tunnete gurmaanidena. Oleme elunautijad, oh, me elame. Koos oleme valmis aeglustama oma liikumist küllalt selleks, et õppida ja kogeda vähimaidki detaile. Kontaktimprovisatsioon teeb meist oma kehade asjatundjad nii teiste kui kogu maailma suhtes. Meist saavad inimsuhtluse epikuurlased ja meie tajud avanevad selle peenematelegi aroomidele. Meie rakud sosistavad meie intiimtantsu salakeeles meie nimesid: Elunautlejad.

Sa seisad, olles minust peaaegu peajagu pikem. Sinu poole õhku hüpates tunnen end täiesti turvaliselt, ometi teadamata, millega see lõpeb. Tantsin koos sinuga, et võin tunda, kuidas oleks söösta kõrgusesse nagu pistrik, sukelduda nagu saarmas, maadelda lõvipoegadega, nälkjana libiseda, koolibrina hõljuda, olla tagaaetav hirv, jahti pidav karu, lammas peale pügamist kaljul, kuidas oleks murda end välja kookonist, kuivada ja sirutada seejärel esmakordselt oma tiibu.

Me põrkame kokku jälle ja jälle, kuni kukume maha nagu naerev kuhi. Tantsin, et saada tunda oma partnerite lugusid. Mida räägivad mulle nende kõõlused, nende heasoovlikkus, nende trikid, nende tulekud, nende sisu. Ja millise jutu loome me koos?

Seisame, seljad vastakuti, tundes, kuidas me toetume teineteise vastu. See on liikumise üks kõige valulisemaid aspekte, kuna tants on lõputu avastamine, pidev tunnistamine, et ma ei tea – ma ei ole veel kõike välja mõelnud. Vahel on see tüütu, ma ei ole rahul, ma tahan enamat, ma tahan vähemat, ma tunnen, et ei kohtle sind piisavalt hästi, et ma oleksin pigem hoopis ühes teises tantsus. Sa oled liiga higine, tundud olevat hajevil, oled liiga manipuleeriv. Sa oled mu eksistentsi peegel, sedasama alateadlikku omavoli, mida toon oma tantsu, toon ma ka oma ellu. Sinuga, iga partneriga saan ma näha seda käegakatsutavat ja vahel hämmeldust tekitavat peegeldust iseenesest oma kõigis suhetes.
Hakkan pöörlema ja sinu vastu põrkuma nii, et mu teravad nurgad muutuvad pehmemaks. Ja loodetavasti hakkavad minu sisemusest kumama ka seal peidus olevad kalliskivid.

Pöörleme mõlemad ümber oma telje. Aeg-ajalt puutuvad liikudes kokku meie tuharad või käed. Kontaktimprovisatsioon on nagu arteesia kaev, kui vesi on leitud, jääbki see tulema. Mõnikord, mõnel päeval tuleb allikat otsida uuesti, kuid kui oled selle leidnud, siis rahustab, toidab, elustab ta sind.

Peale meie otsuste, kirgede ja piiride peegeldamist fokuseerub tants vaikusele. Peale keelitamist, masseerimist, sundimist võtma meid sellistena, nagu me tegelikult oleme, kasvab meis vaikus, just nagu juhiks meid maa oma hingamisega, selle asemel, et peaksime ise midagi soovima. Saabub tunnistamise hetk, elamine tunnete ja suhtlemise ja liikumise pöörises, tõdemine, et asume lihtsalt orkaani keskmes, lastes maailmal ümber eneste pöörelda.

Me tõukume, haarame, takistame üksteist. Hoiame hellalt ja abistame. Ma tantsin kontaktis, kuna olen seksuaalne olend. Meestega tantsides olen uhke, et olen mees. Tundes oma partnerite jõudu, nende higi kui me üksteise vastu puutume, mõistan ma, et mul on olemas koht selles maailmas. Ja kui ma tantsin naistega, tunnen nende aroomi, tunnen tantsu, mis saab alguse sügavalt niuetest. Tunnen, et mu rakud ärkavad ellu, tunnen, et olen põlvkondade ühenduslüli – et mu seksuaalsus on seotud millegi suurema kui vaid isiklikuga. Ja kuigi ma lähen koju vaid Selle Ainsa naise juurde, tunnen tantsides külgetõmmet paljudega.

Me liigutame üksteise kehasid liueldes mööda põrandat. Tantsime kontaktis, kuna vorm ei ole lõplik. Meie liikumine ei põhine koreograafial, pigem on see rida põhimõtteid, mida sina ja mina peaksime täiustama. Meie oleme lõpuleviimine.

Heidame põrandale kõhuli. On hiline õhtu rahvarohkes Potsdamis. Oleme tantsinud kaua ja raskelt ning oleme mõlemad täiesti tühjad. Tundub, nagu oleksime matkanud terve pika ja raske päeva ning heitnud maha puhkama. Sellel mäetipul hakkavad meie silmad mõne aja pärast tähele panema rohumaad meie nägude juures. Märkame, et kogu maailm liigub. Lilled, mis on palju väiksemad, kui me iial ette kujutasime, ilmuvad fookusesse ja samuti siin eksisteeriv ökosüsteem 4-, 6-, 100-jalgsetest olenditest, kes askeldavad oma igapäevarutiinis, kogudes toitu, paaritudes, ehitades kodusid, nihutades mägesid, roomates, kaevudes, hüpates, oodates.

Kui me oma tantsus aeglustume ja keskendame tähelepanu lähedalasuvale punktile, leiame kogu maailma, täis elu ja informatsiooni. Vaid mõne tolli jagu liikudes satume täiesti uude ökosüsteemi, mida avastada ja uurida. Tavaliselt libiseme me neist õrnadest ja väikestest eludest lihtsalt üle. Kuid võttes nende vaatamiseks aega, saame jagada siiski pisut suuremat poolehoidu ja aupaklikkust. Tunda kokkupuutepunkti, mis võiks selles küll peituda? Kas ma suudaksin liikuda piisavalt aeglselt, et tunneksin sinu hingamist, sinu südamelööke, sinu lugu? Nende uuesti avastatud pisiasjade abil suudab meie tants elustuda taas.

Rullume piki üksteise kehasid kohtumispunkti. Tantsin sinuga, kuna ei ole suutnud vastata küsimusele: Miks? Miks ma elan? Milleks me siin oleme? Minu tantsimine ja sulandumine sinu piiridega annab käesolevale hetkele piisava põhjenduse. Elu muutub käegakatsutavaks. Võib-olla mul ei olegi vastuseid, kuid täitumine küsimustega tekitab juba iseenesest tulvil tunde. Ma tantsin, et saaksin nii esitada kõik oma küsimused.

Ja taas on tantsides meie näod märgunud pisaraist. Kui me tantsime kontakttantsu, on kõik nii lihtne. Me kohtume füüsiliselt ja vaatame siis, kuhu me välja jõuame. Sa oled liikumismustrite ja -võimaluste mõistatus, mille paigutan oma radade ja kirgede kollektsiooni. Kuhu me liigume koos? Mida väljendab meie tants selle päeva selles hetkes?

Selle võluv-petliku lihtsuse taha on peidetud taltsutamata emotsioonide, toorete näost-näkku kontaktide, südantsulatavate õrnuste ja tähtkujudevaheliste lendude elevuse maailmad. Kui me tantsime, ei ole miski peidetud. Mõnel hetkel peegeldub selgelt meie olemus. Mis omakorda on vahel meelitav, vahel aga hämmastav. Jällegi korra oma lühikese elu jooksul oleme täiesti ärkvel, tantsides helenduse poole siis, kui eesriie viimast korda langeb.

Ülakehad küljelt kokku puutumas, painutame end mõlemad puusadest, põlvedest ja pahkluudest. Tundub, nagu lööksid meie südamed samas rütmis. Liigume aeglaselt ja oleme iga hetk jõudmas tippu ning saame valida, millist mäekülge pidi alla laskuda, ent seda vaid selleks, et taas kord asuda teele haripunkti poole. Tantsime, ja meie sees ei kõnele keegi. Oleme asendis, kus ühe kõrv on vastu teist ja nad mõlemad kuulatavad suure vaikuse kallastel.